Uus koduke Swanston streedil!

Mis ta nüüd enam nii väga uus on, järgmine nädal saab neli kuud siin elatud ja nüüd kohustuslik: jube kiiresti lendab see aeg ikka siin, igal pool ilmselt!

Nii selle lause ma siis kirjutasin jaanuari alguses ja nüüd jätkan, aga vahepeal olen juba Uusmeremaale jõudnud omadega ja jälle raamatukogus on siin tasuta wifi, väga mugav! Nojah mugav küll, aga praegu panevad nad selle kinni, kell on ootamatult kaheksa saanud õhtul, nii et jätkan siis järgmine kord!

Sellest eelmisest lõigust on nüüd kuu möödas ja ma olen kahe nädalaga sellele meremaale suht tiiru peale teinud tegelikult, taas raamatukogus, põhjasaarel, idakaldal Hawkes Bays, aga seekord on 5 dollarit tund, nii et praegu jäi 10 minutit vaba aega...



Aga ikkagi räägiks nüüd oma elukesest Melbourni südalinnas, mida ma tegelikult praegu väga taga igatsen, kõiki neid inimesi mu ümber seda elurütmi ja mugavust, mis mind ümbritses ...näiteks hetkel seda vannitoa pilti vaadates tuleb mulle meelde, et ma pole kolm päeva sooja dušši all käinud:)

Kolisin sisse 8.oktoobril, kui ma ei eksi oli see mingi nädalalõpupoolne päev ja loomulikult juba teisel õhtul toimus väike soojenduspidu ja läksime välja tantsima- gay klubisse- see oli Vanessa special alati, on siiamaani ilmselt! Ei täitsa huvitav oli ja väga hea muusika ka! Enne minelkut oli muidugi mulle üllatuseks see, et meid teatakse kui kõvasid viina joodikuid, siis need brasiilia tsikid tegid shotte puhtalt ehk siis pitsist nagu vanad mehed :) ma ainult vaatasin kõrvalt... sest nii ikka väga ei lähinud alla....ehk siis ilmselt jõin midagi muud:)!

Ja siin me siis oleme, vahetult enne minekut klõpsimine: paremalt Vanessa, mina, Faye - kolumbiast ja Eliana- pooljaapanlasest brasiillane!





Häbi küll, aga selle poisi nime ma enam ei mäleta:)



Siin minu pesakene, sassis nagu ikka ja enamus, kes seda nägid ütlesid, et ma elan nagu kapis, akent ei ole ja enamus tuba oli riiete ja asjada all, aga ei saanud kurta, muidugi kui palavaks läks lõpuks jaanuaris, oli päris võimatu seal magada...aga no üldiselt ilmadega mul sellesmõttes vedas, et terve suvi oli ebatavaliselt jahe!

Meie pisike kööginurgake ja elutuba, kus ma tegelikult eriti palju aega ei veetnud ausalt öeldes...aga lõpuks pika lunimise peale tegin ma tüdrukutele ja Ben ja Shane ja Shintaro olid ka mind ära saatmas...ehk siis mu hüvastijätu õhtusöök, kanakaste riisinuudlitega Tai moodi, mida maitsesin Broomis ükskord!


...ja siis meie 14.korruse vaade linnale...sealpool on näha tuntud Old Melbourne Goal ehk siis vana valgla, mis on nüüd muuseum...

.. ja siinpool on Victoria osariigi raamatukogu....oma tasuta neti ja oi jah...see raamatukogu jääb mulle eluks ajaks meelde ilmselt, üks seik sellega seoses nimelt...kui ma olin jaanuari alguses oma viisa asju ajamas, juhtus nii, et kopsupilti tegema minnes oli mul vaja nii passi kui ka passikoopiaid ja no siis vahetult üks õhtu enne röntgenisse minekut, hüppasin raamatukokku ja tegin koopia, tehtud, helises telefon ja panin ajama... järgmine hommik kell 9 oli röntgenisse ja hakkasin siis asju kokku panema, aga no mida polnud oli pass! Vaja oli ainult kahte sekundit järelemõtlemiseks, kus pass viimati oli- raamatukogus koopiamasina vahel muidugi! Aahhh, kuidas ma ennast vihkasin ja needsin see moment! Raamatukogu tehti lahti alles kl 10, nii et läksin ikkagi röntgenisse, tegin kurba nägu seal passi koha pealt ja lubasin neile järgmine päev tuua selle, ise samal ajal mõttes palvetades, et ta mul homme olemas oleks....sealt siis otse raamatukokku, aga selle tunni aja jooksul mõttes läbi keritud juba kõige hullemad tsenaariumid uue passi tegemisest, lend Aucklandi oli mul juba bronnitud ammu,,see oleks tõenäoliselt raisku läinud ja viisataotlus samamoodi, mis oli juba makstud....oijahhhh, lihtsalt sama huvitav kogemus nagu Triinul...no okei, jõudsin raamatukokku ja tormasin kohe koopimasina juurde, see oli muidugi tühi, onuke seal ütles, et küsiksun turvameestelt, küsisin, see helistas kuskile leiukontorisse ja pani toru ära ja ütles, et nojah, tuleb vist mul järgmisena immigratsiooniametisse minna....hahaaaa nali oli see, jah seal kuskil oli üks estonia pass leitud :) mul ei olnud üldse naljakas tegelt...seni kuni alla läksime ja nägin, et see tõesti minu pass oli!!! Huuuuh, selline õppetund siis!!

Swanston street- Melbourne ;)



..ja siin ilmselt jälle mingi pidu tüdrukutega :)



Aga olgu siis nii selleks korraks, õues on pimedaks läinud ja ma pean tänaseks omale jälle mingi ööbimiskoha otsima!

Tervitused kõigile Napierist, ilmselt olete Ukrainast tagasi ja värsked puhanud ja saame varsti muljeid kuulda!

Töö, töö, töö!

Hotelstaff i logo!

Nagu ma juba mainisin möödus esimene nädal Hotelstaffiga, mu agentuuri nimi on see, suht tihedalt. Esimesel nädalavahetusel olin juba tööl kohas, millest alati mööda jalutades mõtlesin, et tahaks ühel päeval siin töötada...ehk siis Crown Casino Entertainment Complex, mis on maailma suurima meelelahutusketi osa.

Nii pühandan sellele kohale siis kohe ühe lõigukese :) Crowni kompleks avati 1997 aastal sellisena nagu ta hetkel on ja see moodustab Austraalia suurima meelelahutuskeskuse, mille alla kuulub siis kasiino 350 laua ja 2500 mänguautomaadiga, kolm luksushotelli, kümned restoranid ja ööklubid, kobarkino, tuntumate brändide poed ja hulk söögikohti-lounge...alloleval pildil on aatrium Crownis ja terve kompleks on taoline. Majas töötab kokku ligi 8000 inimest, pluss minusugused ajutise lepinguga renditööjõud, nii et seal elu käib ööpäev läbi nagu mesilaspesas :)

Ühes nendest söögikohtadest The Pub at Crown töötasin ma oma esimesel nädalal, tegemist oligi nagu nimi ütleb baari-pubiga, mis päeva ajal pakkus eineid ja õhtul ainult jooke, õhtu tähendas aga kuskil kella 24.0o, kui köök suleti,mis oli isegi vara, sest osad kohad Crownis töötavad 24 tundi. Kõigepealt, et üldse ametikäikudest sisse saada ja tööle asuda, pidi täitma väikese testi Crowni ja selle turvareeglite kohta, iga kord peab pass kaasas olema ja isiklike asju töökohale kaasa ei võeta, need jäetakse garderoobi, luku taha. Igal osal, kohal on oma vormiriided ja need saab allkirja vastu ja nimekirjade alusel garderoobist. Esimesel korral tuli mulle mingi tädike vastu, näitas garderoobi ja pubi ette ja ütles, et no eks ma tagasi oskan ise minna... no pika seiklemise ja küsimise peale sain lõpuks sellest labürindist välja. Töökoht ja inimesed seal olid väga toredad, missest,et hotelstaffi inimesed hoiatasid, et crown on paras ussipesa, ma sattusin siis ilmselt jälle heasse kohta, normaalsete inimestega koos töötama...igatahes oli piisavalt tore ja ma sain vist hakkama, sest nad küsisid, kas ma ei tahaks neile sinna päriseks jääda :).... aga kui ütlesin, et olen siin ainult paar kuud veel jäi kaup katki, sest ametlik katseaeg Crownis on 1 aasta, millest esimene kolm kuud õpitakse maja tundma ( mina pidin oma käidud tee 15 min meele jätma :), hehee, seega kukkus see kihvt võimalus ära, aga no pole hullu! Need kaks päeva seal möödusid igatahes lennates ja praegu olen neil seal ka vahepeal külas käinud, tere ütlemas!

Järgmine suurem ja elamusterohke "objekt" oli Melbourne Cup 150 ehk siis siinse rahvuspüha, ratsavõistluse juubeliaasta koos suurte pidustustega, toimus see Flemingtoni hobuvõiduajamisareenil, sellise sõna tuletasin praegu! Nagu kohalikud teadsid rääkida jääb nendeks päevadeks Melbournis elu seisma ja nad ei valetanud, nii oligi. Teatud osa ühistransportki ei liikunud ja linna oli täis uhketes kleitides ja nende tuttide ja kübaratega naisi ja meestel kuulus ülikonna juurde igal erineval võistluspäeval erinev lill rinnas, mis oli minumeelest väga kihvt, eriti kuna ühel päeval oli selleks lilleks sinine rukkilill- igati tore neist niimoodi eestit austada.

Nii ja siin siis minu pärusmaa ehk Aatriumi restoran, mis pakkus kõigil neljal võistluspäeval pidulikku 4-käigulist lõunasööki, kohti oli restoranis ca 900 ja kõik päevad olid fully booked ehk siis täismaja! Nagu esimesel päeval sissejuhatuses managerid mainisid, on aatrium nendest retsoranidest flemingtonis kõige hullem, kiire-kiire, segane koht töötamiseks, nelja tunni jooksul pidi jõudma kõik see 900 nägu söödetud ja joodetud ja sealjuures veel naeratama ja nn kvaliteetteenindust pakkuma. Mulle alguses tundus kõige segasem joogitellimuste võtmine ja sealjuures erinevate arvete avamine ja meelespidamine, kes mis lauas mil viisil maksab, sest ega seal möllu sees enam kedagi ei huvitanud, millised sinu lauad on, sest kui mööda kõndisid, haarasid nad sabast kinni, et seda või seda veini või šampust on juurde vaja...aga üldiselt oli süsteem jah selline, et kogu kogu restoran oli sektoriteks jagatud ja igal sektoril oma juhendaja ja siis ettekandjad, paari peale saime neli lauda, ehk siis 2 lauda, 10 inimest lauas, kellele peab siis saabudes suurätikud sülle laotama, joogitellimuse võtma, veeklaase täitma pidavalt ja muidu olemas olema ja naeratama :D, vähemalt ei pidanud me esialgu toite ette tassima, selle jaoks oli eraldi grupp nn jooksjaid, kes ainult toitu ette vedasid. Aga no praktika oli see, et kui sa kogemata kööki sattusid, nõusid ära viies vms, siis nagu konveieri lindi peal, möödaminnes haarasid taldrikud kaasa ja lõpuks aitasidki nii vähemalt mõne ringi ette kanda. Kusjuures mulle see toidtassimine tegelikult täitsa meeldib, sest see on ülihea üldfüüsilise trenn, esiteks käed saavad kõige rohkem koormust, siis selg ja jalad samamoodi, sest harjutusse kuulub eelkõige tasakaalu hoidmine ja samas kiiresti kõndimine ja siis veel nende kübarate ja tuttide vahel manööverdamine, sest lauade vahele ju eriti ruumi ei olnud jäetud, et ikka ekstreemi oleks!! Nii see päevakene seal mööduski, nagu lipsti, esimene päev oli mul vähemalt hea paariline, saime päris hästi tippi päeva lõpus, aga no järgmised päevad olin mingi vanamutiga koos ja no sain kohe aru, et no ebaõnn, midagi ikka natuke kukkus, aga no üldiselt käis ta mulle ja kleintidele samamoodi rohkem närvidele, kui tast kasu oli :)

Kokkuvõttes oli ikkagi päris kihvt kogemus ja palgapäeval olid kõik need kitsaskohad unustatud:)....ja siin mu väike mälestus sellest üritusest, kaelakaart!

Melbourne- i sisseseadmine

Albert Lake St Kildas ja tüüpiline Mlebourni ilm, sajab pidavalt ja iga 15 min tagant on uus ilm! Ma olen rahul, töötada ona igati hea sellise ilmaga!

Urbanis- proovisin, kas fotokas ikka töötab, sest millegipärat läks mälukaart lukku Geelongis viimane päev..mõtlesingi, et no mis seal ikka ostan uue kaardi siis, aga no siis leidsin selle kaardi küljest sellise nupukese nimega "lock" ja see päästis olukorra-tehnika ikka ei salli lolle ja vastupidi!

3.oktoobri hilisõhtul avastasin ennast siis taas Melbournist, vanas heas Urban Centarali hostelis, vahepeal muutunud oli ainult niipalju, et hinda oli tõstetud ja minu toas olid seekord mingid eriti lohakad inglise tsikid, kelle meigi asju oli terve tuba täis ja igal hommikul enne tööleminekut lasid nad omale terve pudeli lakki pähe ilmselt, sest selline pilv oli üleval...mõtlesin, et no seekord ma sinna kauaks ei jää...ja kiirelt asusingi mingeid muid elamisvariante vaatama. Suurimaks abiliseks mul see periood oli internetisite Gumtree. Sealt leidsin kümneid tööpakkumisi, kuhu järjest resumeesid saatsin ja hiljem ka, sharehousede- eee üürikorterite jagamise kuulutusi! Paari päeva pärast saabus Mt Bullerist mul üks tuttav, tsiili poiss, kellega vahest suusatamas käisime, saime St Kildas kokku ja ühe öö olin seal, ühes jubedamas päkkeris mu austraalia ajaloo jooksul, ausalt, tõsine peldik:) ja üldse mulle eriti see paljukiidetud rannarajoon ei meeldinud, aga igaks juhuks viisin mõnda sealsesse kohvikusse ka CV-d. Põgenesingi sealt siis uuesti linna ja tagasi Urbanisse paariks päevaks, kuni leidsin ühe ahvatlava kuulutuse, kolm brasiilia tüdrukut otsisid toakaaslast Swanston streedil, raamatukogu vastas, kesklinnas, üür 120 dol nädal pluss internet, elekter, aga Urbanis näiteks oli nädal 196 dollarit, nii et haarasin sellest kinni, saingi järgmine päev juba Vanesseaga seal kortaris kokku ja päev pärast seda nad juba helistasid tagasi ja teatasid, et tahavad mind enda juurde ja et ma koliks sisse, nii ruttu kui tahan ja saan :) ja nii ma siis nüüd olengi siin juba 8.oktoobrist saati elanud...kaks kuud sai siis eile! Vahepeal oli mul mingi intrevjuu pisikeses hiinlaste kohvikus Collins streedil, aga see tüüp tagasi ei helistanud ja nendele kümnetele CV-dele reageeris ka vist ainult paar kohta... :( mitte eriti paljutõotav seis... aga siis sain jälle kokku oma vanade kolleegidega Bullerist, Cattlemani kohvikust ja peakokk Damien andis mulle ühe kontakti, et helistagu ma sinna igaks juhuks, mingi agentuur, kes rendib tööjõudu...no okei! Laupäev oli see vist, kui ma sisse kolisin ja esmaspäeval siis helistasingii sinna agentuuri, tüüp, nimega Rob käskis mul kohale tulla oma CV-ga, läksingi, rääkisime natuke, siis oli mingi kerge proov, kuidas ma lauda katta oskan ja taldrikuid käsitleda ehk siis lauda koristada õigesti...printis mulle välja nende firma reeglid ja info, vormistasin paberid ja olingi tööle võetud...ühesõnaga vedas jälle, sest rahaline seis oli peale bondi maksmist ja esimese kuu üüri ette maksmist sel päeval 4 dollarit pangaarvel...mis ei ole just kiita seis :)

Esimene tööpäev oli siis teisipäev, hommikul kaheksaks mingisse erakooli, pesulasse appi, kaart kätte ja juhised, kuidas sinna saada ja minek! Alguses nende metroojaamade ja aegade ja platvormide otsimine tundus küll suht mitte just kõige toredam tegevus, aga peale esimest korda sai selgeks, et tegelikult on see süsteem siin imelihtne ja metoo viib sind igale poole, kiiresti ja mugavalt ja igal pool kehtib üks sama pilet, trammides ja bussides ja rongis. Selle koolimaja leidsin ka üles ilusti ja esimene tööpäev oli seal väikeses pesumajas täitsa tore, kiiresti läks, sest olin seal ainult 8-12ni ja enamuse aja lappasin puhtaid T-särke kokku:) põnev! Pärastlõunal läksin kontorist uuesti läbi, sest õhtuks pidi veel üks shift- vahetus, olema, seekord oli siis juba tõeline waitressi, ettekandja töö, aga nagu Rob ütles, et no mingi väike pidu:) okei, lihtne!

Eelmisel õhtupoolikul muidugi käisin neid nn vormiriideid ostmas..ehk siis pidi mul endal olema, valge pluus, must vest, lips, püksid ja kinnised madalad kingad....tundub, et peaks nagu lihtne olema, lähed poodi ja ostad, aga tegelikkuses oli see suht peavalu, sest kõige raskem ongi lihtsaid ja klassikalisi asju leida, sellest ma olen juba ammu aru saanud! Midagi klopsisin ikkagi lõpuks kokku ja tegelikult saime sealt vormipintsakud selga hoopis-sellised, väga õudne pilt on see iseenesest-vabandust!

See "väike pidu" minu esimene etteaste päris ettekandjana selles firmas oli siis gala õhtusöök 600-le inimesele Melbourni ühes uhkeimas Grand Hyatt hotellis:)-siin ta on...

...ja Savoy ehk pidude ruum, mitmetasandiline, kuhu siis oli lava kõrvale veel paigutatud suured ekraanid ja terve õhtu oli täis esinejaid ja vahele suurejoonelised auhindade üleandmised, õhtu stiiliks oli ilmselt maffia vms ja ma arvan, et eranditult kõik külalised oli seda järginud ja mitte tagasihoidlikult vaid ikka maksimaalselt, kabareetantsijad, vastav muusika, naised võrksukkades ja suled peas, meestel kübarad, suured käeketid...seni olen ma sellist pidu ainult filmides näinud ja pidavalt oli mõttes, et saaks ma ainult filmida või piltegi teha....need siin on kuivad pildid internetist kõigest!
Pidu kestis ca 1-ni ja koos koristamisega ja järgmiseks päevaks ruumi valmistamisega lõpetasime kell 3 öösel ehk siis selline korralik tööpäev minujaoks, mis algas kell 6 hommikul ja järgmine päev oli uuesti vaja 6-st tõusta ja jälle Scotch collegedisse T-särke lappama minna:) vähemalt sain ma seda seal pool kinniste silmadega ilusti tehtud...ma ei mäletagi, aga ilmselt oli pärastlõunal juba jä'rgmine üritus ja vahepeal sain äkki korra tukastada...esimene nädal mul niimoodi jooksujalul mööduski, sest kuue päevaga tegin 53 tundi ja see ehmatas vist Robi ära, sest ta rääkis eelnavalt, kuidas üks teine eesti tüdrku, kes seal töötab teeb vahepeal väha tihedaid nädalaid- isegi 40 tundi :) ehk siis tegin rekordi:) aga no nüüd jällegi on nii vaikseks jäänud, et hea meelega teeks selliseid nädalaid veel!

Laen üles ja jätkan oma töömuljetega, sest neid on nüüd kogunenud täitsa tublisti!

Sünnipäevapeokene!

1.oktoober sain ma siis jälle aasta vanemaks, rõõmu kui palju :) ja hommikul muidugi oldi juba roosidega voodi kõrval, väga armas ja aitäh veelkord kõigile õnnitlejatele!
Reedene päev oli ja meid ootas ees Sillu sõit, U23 grupisõit seega! Ma trügisin ka jootmisalasse jälle ja vaatasin seal mõned ringid, pärast läksime Edgariga peakontorisse numbrite järele ja niisama MM-i nänni telkidesse kolama, aga õnneks midagi ei ostnud :) seekord vähemalt!

Siin mu roosikimp, mis päeva jooksul aina suurenes, sest ladu oli Kalle onnikeses ja siis hommikul, kes meie juurde tulid järjest tõid neid juurde ja viimase pundi tõi Jass, kui ta päeva lõpus taipas, et mul on vist sünnipäev, et kõik lilli toovad :D

Õhtul, kui Sillul sõit ilusti läbi, alustasin ma koogitegemisega-traditsiooniline kräsupea ja neid mu lemmikuid toorjuustu-maasika pallikesi tegin ka ja siis külaliste poolt tuli hunnikute viisi erinevamaitselisi šokolaade ehk siis oli suuremat sorti maiustamine.

Külalised:

...ja meid Gretega suruti siis kööki vist :)

Ei mäletagi mitu liitrit veini õhtu jooksul kulus, sortiment oli vist isegi laiem sellel õhtul, brändid, ma tegin enne linnaminekut oma Vana Tallinna likööriga ka algust, aga Jass ei lubanud seda juua, et see on liim ja mul on hommikul paha olla :) eks ma siis kuulasin, tema kogemustepagasi juures ... :) Toivo oli nii hea mees, et viskas meid linna ja alustasime oma klubidetuuri läbi Geelongi, ma arvan, et õhtu lõpuks oli meil kõigile ring peale tehtud, sest palju neid seal olla ei saanud, väike kohake...viimases sain ma korraliku tantsuhoo ka üles ja siis muidugi tulid hommikul head kommentaarid ja millegipärast helistasid järgmine päev mingid hispaania koondise juuniorid mulle :) väga imelik ...ei oska kommenteerida :)!

Igatahes saime lõpuks taksoga koju ilusti, vähemalt pooled meist, india loll taksojuht ei tahtnud meid 5 kesi peale võtta ja siis Sillu jalutas Alecoqiga tagasi, nautisid loodust:)!

Selline vahva sünnipäev oligi!

Laupäeval toimus Grete sõit ja pühapäeval poiste, ei meeste ikka, grupisõit ja peale sõitu oli siis kiirelt asjad kokku ja bussi peale ja lennujaama, lennujaamas veel viimased suveniirid ja kallistused ja läinud nad olidki ja mind jäeti siia üksi maha, kurb oli ka natuke jälle, sest need kaks nädalat heas seltskonnas möödusid kuidagi liiga kiiresti!

Tervitan teid kõiki ja igatsen, Gretele lähen kindlasti külla, kui tagasi olen, sest tahan neid ilusaid nukusid näha, kes tal kodus on :)!

Geelongiga lõpetangi siinkohal!