Karijini

Nüüd juhtus niimoodi , et Karijini jutuke hüppas valesse kohta, enne Exmouthi....nägin selle kribamisega nii palju vaeva ja no nüüd läks valesse kohta ka veel muidugi...ühesõnaga selle leiab, kui natuke allapoole kerida...või parempoolselt pealkirjade ribast:)

Tööstuslinn Port Hedland

No läbi ime, no mis ime see nüüd ikka nii väga oli...pigem eluks ajaks meelde jääv 300 km...aga jah, hommikul ärkasime igatahes Port hedlandi karavanpargis, mis asus tegelikult suure maantee ääres, oli selline närune, aga odav 10 doltsi...esimene öö, kui tulime maksis troll kõigi eest jälle ausalt selle asemel, et pimedas valetada, et meid on 2 autos ainult..no okei, las ta jääb....Dušši all saime käia ja pesu pesta, asju laadida ja muud meil vaja ei olnudki väga...järgmine päev läksime siis linna avastama...selline väike ja tühi tööstuslinnakene, ainuke koht, mis avatud oli, oli visitorcenter ja sinna me läksimegi, et busside kohta küsida...need käisid aint äripäeviti ja 99 doltsi pidi pilet olema. No ok, me ei hakanud midagi ära ostma, mõtlesime, et esmaspäeval tuleme, siis vaatame, mis saab ja saadame ühtlasi pakid ka ära oma liigsete hilpudega. Ma muidugi ikka viimase minutini tahtsin veel natuke seiklust ehk siis proovida rekkadega edasi liikuda, kuna Emilie oli väga konkreente ja ütles, et tema mingil juhul seda ei tee ja ostis esmaspäeval pileti...ja kuna see oli oodatust odavam, bronnisime me ka Triinuga piletid viimasel hetkel....ja no see oli üks hea otsus:)...

Need paar päeva vedelesimegi seal karavanpargis, pesime oma punase tolmuga riideid ja osad olid nii rikutud, et prügikasti...vähemalt natuke ruumi juures jälle!

Meie apartment neljaks ööks...

Troll juba teisel päeval hakkas muidugi pinda käima oma jutuga, et me siin oleme juba kolmandat päeva niisama, midagi ei ole maksnud ja see omanik oli seal pidevalt, et ta näeb ja siis äkki me läheme ära ja tema peab lõpuks maksma...no õudne tüütus, igatahes mul lõpuks viskas see hala üle ja siis läksin küsisin, palju me võlgneme..."boss" ütles, et olge kohe maru rahulikud tüdrukud, te ei pea midagi maksma:)... minge ja võtke rahulikult päikest edasi-no meile sobis!

Siin on järjekordne diskossioon käsil Trolliga ilmselt....

Emilie oli ka vahel jumala väsinud temaga vaidlemisest, aga kuna ta on lihtsalt nii hea inimene, siis ta kannatas ilusti kõik ära alati!

Siin on viimane õhtu, kui avastasime ühe eanm vähem ranna moodi ranna Port Hedlandis....täitsa kena oli vb...aga ju me olime end Ninaloo reefiga enne liiga ära hellitatud!

Igatahes teisipäeva hommikul pakkisime asju ja siis helistati Greyhoundist, see on kohalik suht ainuke suur bussifirma siin, et buss jääb 2 tundi hiljaks...no polnud hullu, me läksime ikkagi natuke varem linna ja internetipunkti...sest ma olin üheks päevaks suht paanikas, sest sain ühest mu Mt Bulleri manageri mailist valesti aru ja arvasin, et ma ei saa seal töötada, kuna ma pole resident...ma siis kirjutasin vastu, et no misasja, kas te seda varem ei avastanud, et mul on juba pilet Melbsi broneeritud ja ma olin jumala valmis tulema.....siis kiirustasingi hommikul netti vastust vaatama...ja Ed kirjutas, et see oli arusaamatus ja ma olen Mt Bullerisse 100 % oodatud ja kõik on hästi...huuhhh...jälle mõnus närvikõdi igatahes:)! Eriti nüüd, kui ma sedas siin olles kirjutan....

No hästi, saime ilusti bussi peale...ja avastasime kohe enda kõrval taas prantslased....naersimegi Triinuga, et no palju neid siin on nagu kärbsed, igal pool...aga teise pausi ajal läksin muidugi ühega neist millegipärast juttu ajama ja avastasin, et ta ei olegi prantslane, vaid hoopis Belgiast...ja millegipärast oli mul selle üle ja üldse kogu bussisõidu, 7 tundi, tuju kohe palju rõõmsam...täiesti juhuslikult selgus Broomi jõudes, et me läeheme kõik ühte päkkerisse...ja pean tunnistama, et sellest kujunes üks mõnusamaid, huvitavamaid, emotsionaalsemaid aegu selle tripi jooksul.... :)

Whale Shark tour

Oeh...väga palju pilte sai siia nüüd jälle, aga no seda vähem ma pean kirjeldama....ühesõnaga üks tuttav kutsus mind Whale Shark tourile kaasa ja kuna Triin ja Kadri tegid seda mõned päevad varem ja kiitsid, siis ma läksingi, päev enne meie lahkumist Exmouthist.
Hommikul vara startis buss ja viis meid väikesesse sadamasse, kust edasi läksime väikese paadikesega ookeani peale, reefi alast välja, sest need vaalhaid ei tule madalasse vette. Üleval sõitis siis lennuk, mis nägi vaalade asukoha ja andis meie kaptenile koordinaadid, peale 10 minutilist sissejuhatust ohutusest jne hüppas juba esimene grupp vette, sest üks hai näitas ennast meile isegi veepinnal!

Kohe varsti oligi meie kord vette hüpata, esimene tuur vees oli juba tulemuslik ja nägime haid, kes alguses meid kartma hakkas, sukeldus ja siis pärast hoopis võimsama etenduse tegi ja tagasi veepinnale tõusis nagu mingi suur ilmutis....ehk siis ma olin rahul nagu näha, käed muidugi värisesid natuke ja selline õhin oli sees koguaeg, suu ja silmad soolast vett täis ka muidugi!

Aga vaalhai ise on siis selline pirakas, kõige suurem ja haruldasem hai sort maailmas, sest nad on taimetoitlased nagu vaaladki, aga samas on liigilt haid ja mulle meeldisid need täpid selja peal, mis päiksega helendasid nagu pärlid! Pildid on enda tehtud, sellepärast on nad sellised udukogud natuke!

Ma ujusin enamasti kaugemal igaks juhuks kogu aeg, sest seal vee all seda ohutut kaugust väga ei tunneta ja ta ujub väga kiiresti, saba lähedale ei tohtinud üldse minna, sest ta saba liigutus on küll sujuv, aga väga tugev, nii et kui pihta saad pidi uimaseks lööma...iga vettehüppega läksime muidugi julgemaks ja lähemale...

...kuni ühe vettehüppe ajal jäin ma kohmitsema viimaste hüppajate hulka, olin vee all ja vaatasin, kus teised on ja siis järsku ujus see 5 meetrine elukas otse minu suunas oma lahtise suuga...appi, kus mul süda peksis ja midagi tehha ka ei osanud, kuigi ma teadsin, et ta midagi ei tee, oli ta liiga lähedal ja ma paanikas, sest kedagi ei paistnud ka...siis ta muidugi ujus must mööda tuima näoga ja ma sain oma krambist üle ja ujusin talle järgi... näitasin Karimile, et nüüd on õige aeg pilti ka teha- mina whale shargiga:)

Tagasiteel peatusime, lõunatasime ja snorgeldasime madalamas vees juba....

Sain oma roosa särgi ka selga panna ja kalasid hirmutama minna!

Õhtuks 5 ajal olime juba Exmouthis tagasi ja saime oma tunnistused, et oleme Whale Shargiga koos ujunud! Väga kihvt oli tegelikult ja kõik sellised tuurid tuleks kaasa teha, siis saaks õige tunde selle koha eripärasustest....no kui vaid raha kasvaks kuskil puu otsas, sest odavad need tuurid ei ole...ja selle võrra õnnelikum ma olen , et sain selle ikkagi kaasa teha, kui nüüd hiljem pilte näitan kohalikele...siis on nii hea tunne, sest paljud imestavad, et ma olen seda teinud, nemad sellest ainult kuulnud ja unistanud:)!

Coral Bay

Stingray oma mürgise sabaga on seal põhjas, sinna peale ärge astuge eksju!

See on siis panoraam korallilahest ja mõned võtted veealusest imemaast:)!

See siin üleval on mingi suur ja kole eesti latikas:)!

Aga see oli kihvt, selline hingav taim, mis muutis värvi, kui ta liigutas, hästi ere-ere sinine!

...ja need olid nagu suured roosipõõsad vms...aga seal vahel ujuda oli vahepeal päris kõhe, sest nad tulid kõrgele välja ja varjasid valgust vahepeal...

..need mustvalged pisikesed kalad olid mu lemmikud, aga sest neid igasuguseid värvilisi oli seal nii palju, nemod või mis nad on, et see oli selline tagasihoidlik ja sellepärats ta mulle meeldiski!

Vaba aeg Exmouthis...

Oeh my Ninaloo Reef...

Vaba aega oli muidugi liigagi palju, kuna tööpäevad olid kas hommikuse siftina või õhtusena, alati oli isegi tööpäeval pool päeva vaba ja lisaks sellele nädalas veel kaks vaba päeva...lisaks hotelli basseinis vedelemisele ja jõusaalile käisime kohalikus rannas: päikest võtmas muidugi!!

Aga siis kui kõigile sobis võtsime ette sõidu poolsaare idakaldale kõigepealt...türkiisi rand oli üks ilusaimaid, siis peatusime korra lihthouse juures, aga üles vaadet nautima läksin ma teinekord...

Särasilmad siin koos veel!!
Oi kui valus on neid pilte vaadata praegu siin külma käes ja kõige valusam on muidugi tõsiasi, et ma olen varsti valge neeger jälle ilmselt... Tyrcuise Bay on see ja liiv oli selline nagu manna seal, väga ilus koht oli, tegelikult ka!

Siis käisime veel rannas võrku mängimas ja ma jooksmas ka ühe korra, aga suht raske oli selle kuumusega...

Kanjonis tiirutasime ükskord ja krevetipoes ja peol käisime pubis reedeti....

..

Triinuga tulime töölt ja kiired dringid!

Ok, ma pühendan Whale Shargile ja Coral Bay le eraldi lehekülje!

Kahe kuu ajalugu: roadtrip läbi Karijini Port Hedlandi

....lõpuks ometi SEIKLUST natukene...aitas paradiisis peesitamisest!

... õnnega mängimise, ootamatuste ja saatuslike kokkusattumuste periood algas!





Ehk siis 5.mai hommikul suurte kaalumise ja diskusioonide tulemusena eelmisel õhtul otsustasime Exmouthi tolmu jalgadelt pühkida ja mingite prantslastega koos trippima minna!
Ilmselt oli see parim otsus ja ma olen Triinule selle mojutamise eest veel elu lopuni tanulik....

Nagu näha oli meil juba alguses põnevust asjade äramahutamisega, sest neid tundus olema tunduvalt rohkem, kui autos ruumi...no aga meie hero Jean ( hiljem troll, sest näete ise piltide pealt) sai pakkimisega suurepäraselt hakkama, tagaluuk läks küll napilt kinni, aga ikkagi kinni:)!

No kõik oli ok ja fun, keerasime mingi aeg kruusateele ja see pidi olema otsem tee, 40 km-ne lõik kuskil ära kannatada...peale 20 km tegi Troll möödasõidu ühest karavanist, sest see tolmutas liiga palju ees, kiirus oli muidugi liiga suur selle tee jaoks ja mingi hetk käis mingi raksatus ja katusel hakkas midagi kolisema, see oli see võrk tagavarakummiga, aga no mis seal ikka kinni ikka ei hakanud pidama, panime edasi kuni järgmise raksatuseni ja seekord vist kadus juhitavus ära, sest troll pidas kinni...läksime autost välja ja no filmiklassika, keset tühja kõrbeteed, enne päikeseloojangut oli meil kumm ribadeks, vahva! ...väike pettumus oli veel see, et tagavarakumm oli ka katuselt kadunud koos selle restiga, mis seda hoidis...

Peatsime selle karavani, millest möödasõidu tegime, sest see oli ainuke auto ja küsisime, kas nad nägid midagi tee peal, onkel ütles, et oli jah, aga 10 km kaugusel...okei....mõttepaus...ja sinna tagasi jalutamine tundus veits mitte väga hea mõte ja kuigi need karavanipensionärid mõtlesid meid aidata, avastas Triin, et nende kumm oli ka tühi ja siis meie aitamine kadus nende plaanidest, sest nad alustasid oma rehvivahetusega eemal parklas:)

.. esimeseks ÕNNEks olime peatunud just kaevanduse alale viival teel ja kell oli 6 ja kaevurid oma suurte autodega saabusid ei tea kust välja ja juba esimene auto peatas ja pakkus abi, no varsti oli neid millegipärast juba kolm autotäit töömehi seal meid abistamas:) ühe brigaadiga sõitis troll tagasi tagavararatast kuskilt tee pealt otsima ja teine brigaad jäi meiega juttu rääkima niikaua...said ratta kätte õnneks, trollil olid muidugi mingid valed väikese auto riistad isegi mina nägin et see tungraud oli liiga väike (peale ühte metsaskäiku papsiga tean ma nüüd vägagi hästi milline tungraud välja näeb), kummi vahetamiseks ja siis need mehed tõid oma atribuudid välja ja 5 mintsaga oli uus ratas all ja brigaadid eskortisid meid TomPriceni, et seal hommikul pidi saama parandusse...

Jõudsime siis turvaliselt Tomprice, kaevurid tõid meile lohutuseks kohe Jim Beani`d ja kutsusid pubisse, et neil homme vaba päev:) no me eelistasime siiski karavanparki põgeneda igaks juhuks! Hommikul siis selgus, et uue kummi peab ostma, vana parandada ei saa, 50 doltsi näkku mööda pükse jälle! No ok, läksime toidupoest läbi ja plaan oli lõunaks rahvusparki jõuda, parklas tuli üks saksa tüdruk auto juurde, hakkas nutma ja küsis, kas me saaksime ta kaasa võtta ja lähima suure maanteeni viia, et neil läks auto puru ja ta peab 2 nädala pärast darwinist tagasi koju lendama...hakkasime juba planeerima, kuidas ta ära mahutada, kui kõrvale sõitsid mingid teised prantslased oma van`iga, bussiga, need läksid otse broomi ja seega võtsid ise selle tüdruku peale! No enne muidugi tuli seda bussi neil parandada ja meie trollist kuldkäsi siis muidugi tõttas appi, kokku passisime seal parklas siis me Emilie ja Triinuga ca 3 tundi vist...

Õhtuks jõudsime rahvuspargi kämpimiskohta kottpimedas. Sõit sinna oli muidugi tore, Emilie oli roolis seekord ja sõitis hästi tarasakesi kui kruusatee algas ja varsti tundsime mingid noksatusi kogu aeg, nagu oleks see ohkamortidega ameerika auto sealt yhest reklaamist, kus pead kaisid muusika rytmis, meil kaisid siis samamood ja voite ette kujutada seda Triinu kajakat, no lobus oli meil seal tagapingis, eriti, kui yritasime naeru tagasi hoida, sest troll oli narvis nats, aga ise utles, et see auto tal teebki kogu aeg nii, kui aeglaselt soita, no mida iganes, ma juba siis motlesin, et no Broomi selle autoga joudmise voib kyll ara unustada.... No kampima igatahes joudsime see ohtu: Troll muidugi, lollilt aus nagu ta ol igal pool, maksis jälle kõigi eest 50 doltsi, ütlesime siis talle, et me trippisime 4400 km tüdrukutega ja üheski kämparis midagi ei maksnud...siis ta lihtsalt ei uskunud meid ma arvan...ja maksis ikka edasi, kõigi eest...sest põhiline oli tal alati igasse receptionisse minna ja ikka küsida kuhu telki võib panna ja palju maksab, selleasemel, et lihtsalt magada kiirelt ja hommikul kiirelt jalga lasta...ei saanud ta sellest aru!
Magasime Triinuga autos see öö, sest telkimiskoht oli kruusa peal, veits kõva ja no meil "tõelistel" päkkeritel oli matkavarustuses ju Finnairist "laenatud" bleedid, Sydney päkkeri valged linad ja Airchina kaelapadjad:) tublid! No siis prantsuse dzentelmen troll muidugi põdes jälle meie pärast, et meil hakkab autos külm ja mis kõik veel, aga no me tegime talle selgeks , et me enne ka autos maganud, et me mingid päris Paris Hiltonid ei ole, mida ta meist arvas ilmselt!
Tegelt oli külm küll veits, aga hommikul päike paistis,soendas üles jälle ja läksime rõõmsalt esimest kanjonit avastama.

Üleval oli vaateplatvorm, aga all kuulsime hääli, seega oli vaja see matkarada ka üles otsida. Varsti oli see leitud ja kuna see tundus kohe algusest peale päris xdream olema, hakkasime astuma või no ujuma,sest esiteks kohe pidi rinnuni külma vette hüppama, et edasi pääseda ja no siis võtsime kaamera ja kossid kätte ja hakkasime minema. Seal olid erinavad raja raskusastmed märgitud kivide peal ja siis muudkui ronisime kuni level 6-ni, sest seal oli juba natuke spetsiaalset abivarustust vaja..aga kokku veetsime seal ma arvan paris mitu, 3-4 tundi ma arvan, sest pärast oli koht jube tyhi :), aga hästi mõnus ja huvitav matk oli, tuletas Tabasalu Xdreami meelde.

Pidasimegi auto juures lõuna ja hakkasime teisele poole rahvusparki liikuma. Aga no meie adventure LandCruiser suutis taas üllatada:)..seekord siis hakkas alarm lambist lärmama ja seisma kuidagi ei jaanud, troll oli juba koik nupud labi vajutanud, aga siis selgus veelgi toredam tosiasi, et auto mootor ei jaanud ja seisma, isegi kui ta votmed suutelukust ara vottis... no siis pidasime auto kinni ja ta laks kapotti lahti tegema, samal ajal alarm uurgas muidugi, meil muidgi oli naljakas jalle alguses...utlesimegi talle kohe, et no tavai, nuud paneme kohe Port Hedlandi poole ajama, kuni bensiini jatkub, mootor nagunii seisma ei jaa ju enne!

Aga no me kobisime ka autost valja ja kohe peatas ka yks moodaminev auto...sealt tuli valja mingi 5 tüüpi, noored kaevurid seekord:) ja no siis tegid need omakorda tarka nagu seal kapoti aares ja susisid niikaua, kui selle alarmi jubina lahti said, see larmas veel siiski edasi, kuni nad selle juppideks tegid kruvikeerajaga..siis jai seisma lopuks...:) no see oli puhas koomika- koik need toimingud seal auto umber:)! ja mootor ikka kais veel, aga raadio ei kainud enam ja nagu hiljem selgus oli koik elektriasjad pees omadega ... no okei, siis ad susisid veel midagi seal kapoti aga ei midagi, siis utlesime trollile, et no tegelt ka, mis raiskame siis bensu ja aega, paneme PH poole minekut...see tuli siis oma geniaalsusega valja, et laheme hoopis tagasi sinna Tomprice urkasse, et ta saab seal parandusse viia ja see lahemal...80km aint, siis me uritasime talle selgeks teha, et edasi-tagasi on see 200km ja porthedlandi oli nats ule 300 km ja see palju suurem koht, odavam paranada...hakkasimegi liikuma ja samal ajal veenis emilie teda edasi prantsus keeles...kuni akki jai auto lambist seisma...keset teed siis seekord.. käima ei läinud...samad tüübid soitsid meil veel taga onneks ja pidasid siis ka kohe kinni uuesti:) ja tulid naersid siis meie yle jalle...me ei olnud enam uldse üllatunudki...sest see auto vois ikka koike teha...no troll hakkas siis koit otsima, sest need tüübid lubasid meid vahemalt sinna visitor centrisse jarel vedada, et seal on levi vb ja saame kuidagi abi sealt edasi toimetamiseks ..me triinuga läksime järel vedamise ajaks nende autosse turvalisuse kaalutlustel, sest see köis, mille troll siis lõpuks leidis oli nii lühike ja näha oli, et ta ei saanud auto juhtimisega eriti pädevalt hakkama ausalt öeldes, sest see käis seal taga, ühest servast teise nagu mänguasi:) Lisaks sellele purunes see niigi lühike köis kolm korda, sest tee oli koguaeg mäest üles-alla ja troll pidurdas valel aja ilmselt ja plaks, jälle puru...siis läkski üks neist tüüpidest rooli hoopis ja proovis sõidu ajal käivitada ka uuesti autot, kuni...äkki oligi korras, mootor töötas jälle! Juhuuu!!

Emilie suutis siis trolli lõpuks niikaua veenda, kui ta auto ikkagi Porthedlandi, mitte Tomprice poole keeras, huhh...hüvasti Karijini! Kindlasti läheks veel tagasi, et teine pool rahvuspargist ära näha!!...muidugi lubasime kõik sõita, peaasi, et Porthedlandi...no nii kui pimedaks läks 7 ajal, ütles troll ,et tema rohkem ei sõida pimedas, ma siis ütlesin, et ma võin sõita...no sellest tuli üks eredamaid sõidukogemusi, esiteks ei olnud sellel lankaril roolivõimu muudkui vänderda selle rooliga, no hea ka, und ei tulnud vähemalt, alguses...mõne aja pärast sain aru, et pooltuli oligi täistuli ja seegi valgus kahanes pidevalt või mulle ainul tundus...igatahes peale tunniajast sõitu, kui kõik teised ilusti magasid...sain ma aru, et ma ei näe mitte midagi ette ja kuskil 200 km oli veel sõita....millegipärast ei olnud mõtteski kuskil tee ääres kinni pidada...see oleks ilmselt veel ohtlikum olnud...no mis seal ikka, varsti Triin ärkas ja vahetasime paar sõna, kui Emilie järsku karjus prantsuse keeles " fashhh" ehk siis lehmad...olid tee peal kolm tükki, pidurid põhja ja sain ilusti selja tagant mööda neil, nad on õnneks uimased nagu porod ja edasi-tagasi ei hüppa. Nii kohe oli uni läinud ja pingutasin veel natuke,ise pidevalt mõtlesin, et kui mul paps teaks, kuidas ma siin praegu sõidan, tuleks ta ise Kiaga kohale ja viiks mu koju tagasi... sõita jäi kuskil 70 km ja siis tegime Emiliega vahetuse, ta läks rooli ja küsis, kust need tuled käivad, ma siis ütlesid, et need põlevad..... :) 50 km/h lasime edasi...varsti sai üks mõõdasõitev auto aru, et me oleme suht liiklusohtlik auto ja jäi meile ette sõitma, kuni Port Hedlandini... see pani mõtlema, et eesti "abivalmid" inimsesed võiks siia vahest kursustele saata!

No ja lõpuks 11 ajal kuskil olimegi Port Hedlandis ja jäime linna äärde karavanparki. Elusad ja terved, muu ei ole oluline!