Proovin siis natuke sügise meeleolu ka luua...tegelikult on õhtud ikka märgatavalt jahedamaks läinud küll, päevasel ajal on nüüd veidi rohkem õhku ja nagu näha, taevas pakub ka ühtteist....
Ahh jaaa...enne kui meelest läheb, loodus pakkus mulle reede õhtul veel elamusi, pigem teravaid siis ilmselt, nimelt vedelen oma toas voodis ja räägin Skypes eestiga, hakkasin lõpetama ja vahtisin niisama lakke korraks ja opaa, minu ilusa valge lae peal seisab väike ämblikmees, selline peopesa suurene vennike, näitasin seda veel läbi kaamera, aga pilti ei märganud teha kahjuks, aga no praegu patrullisin lae üle veel korraks, ei täna uusi toakaaslasi pole veel tulnud. Igaljuhul oli see väga suur ja hirmus elukas, aga Maarcus,hero , tuli ja võttis selle vennikese pihku ja viis õue ja vist kasutas vägivalda ka tema suhtes...selline lugu...oi ma peangi õuest oma voodilina kuivamast ära tooma, nüüd tuli hirm naha vahele uuesti, aga no jutu järgi pidi see kõigest kohalik huntsman, suht ainus mittemürgine ämblik olema, et vedas...seekord, aga no ma ikkagi ei kujuta ette kust ta sisse mahtus.
Aga tänasest päevast siis ....
Hommikul, läksime Scarboroughosse kõigepealt...väga mõnus rannailm oli, kerge tuul, paras temperatuur ja pilvitu taevas.
Tegime väikese hommikusöögi-pikniku rannas ja vaatasime laineid ja surfareid loomulikult ning liikusime edasi Woodman pointi, kite-i proovima jälle, sest tuul järjest tõusis...kohvid joodud, tekike kokku sõitsime edasi.
Kuna kell oli juba parajalt peale lõunat jõudnud, oli Woodmanis sõitjaid päris mitu kogunenud, see on üks rootslane, kes esitas oma hüppeseeriaid...oli mida jälgida ühesõnaga:) ja proovisin mõned paremad kohad peale ka saada, nii palju kui minu karbike seda võimaldas, päike paistis silma ka ja neid õigeid hetki oli päris raske tabada.
Peamiselt kujuneski selline jada välja, et hüpe, hüpe ja mats...vabandused, et see põlv peale jäi.
Niii....Best siis, ehk uus mänguasi...no ma juba ootan ja kardan seda päeva, millal vee peale peab minema hakkama...ja kuna ma enne rääkisin Terjega ja ta käskis mul hästi palju, palju pilte panna, siis siit hoiatus, paningi ja kohe hulgi, et Emps, ära hakka neid kõiki välja printima, KM-il on ikkagi ka rasked ajad ju:)
No igatahes olen ma nüüd selle pisikuga nakatunud... ja tahaks ainult veel ja veel ja paremini ja paremini, kõrgemale ja kaugemale ja kiiremini!
Alguses oli kõik muidugi väga normaalne, jalutasin ringi, proovisin ühelt küljelt teisele vaikselt....
...sain juba aru, et jõuga ei tee seal midagi, aint tunnetega ja loogikaga...
...siis sain jalad õhku juba ilusti ja jõnksutada ja vaadata, kuidas ta käitub...väga hästi käitus kogu aeg....lasime ta alla, sain ise ilusti üles ka tagasi, see pidi juba hea näitaja olema...ja kui kael hakkas juba kangeks jääma sellest üles vahtimisest, lasin tal omaette seal üleval lennelda, ise jalutasin vaikselt tagasi sinna, kust me alustasime, Joss läks juba ees ära, et asjad kokku panna, kuna ma sain ise väga hästi hakkama juba ja ütles veel, et tee mingeid trikke ka ikka enne, kui lõpetad, muidu on liiga igav, no ja siis kui ta selja keeras ja tükk maad eemal oli, jõnksutasin juba julgemalt veits ja ise vahtisin sõitjaid, samal ajal üritasin vaikselt Best-ikest alla lasta...ja siis talle vist ei meeldinud midagi..igatahes käis mingi ootamatu nõks ja ma olin pead pidi liiva sees, ikka selle kõva osa peal veepiiril, jalad kukla taga ja suund vee poole, aga õnneks vajus lohe vette ilusti ja ma vett ei hakanud veel kündma ja ookeani peale triivima ei läinud, praegu annab aint kael ja alaselg tunda, aga kihvt oli ikkagi:P!
Päike hakkas loojuma vaikselt ja oli aeg ära minna...seda tunnet, kui ilus päikeseloojang oli, on piltidega natuke mõttetu edasi anda, aga plõksisin ikkagi...
...ja et kõik nii ilusti ei lõppeks, selgus auto juures, et võtmed olid kadunud ehk siis jäid sisse ja uksed ilusti lukus...hea oli, et rahe tagaklaasi tormi ajal segi peksis ja nüüd asendus- plastikklaas teibiga kiirelt eemaldatav oli, ma pugesin siis sealt sisse ja korras...õhtuks koju!
Head ööd, kell on ootamatult 1 öösel saanud!
Meie võistkond: Joss, me and Trinx, keegi pole veel kätt valgeks saanud nagu tabloolt näha...pärast hakkas strike lendama nii et vähe polnud:)
Easy-going tiimikaaslased:)
Ehk siis Cruiserid kaasa, üks olulisemaid reisilisavarustusi...ja minek... 
No vaadake, kas tuleb The Babe film meelde...seal oli kaks pisikest põssat, kes olid kahe päeva vanused...väga armsad, Maarcus lasi ennast kitsel lakkuda igalt poolt ja siis pärast haises autos ise nagu kits.
