Farmis ehk sandle wood planting

Et siis kõigile sadadele huvilistele, kes alati esimese asjana ei tunne huvi , kuidas läheb vaid, et kas tööd ka teed juba, siis jah, nüüd käisin farmis tööl 2 nädalat....ja võin julgelt öelda, et need olid mu senise töökogemuse 2 kõige raskemat nädalat nii füüsilises, kui vaimses mõttes. Enne just õues rääkisime tüdrukutega, et tegelikult praeguse seisuga, puhanuna, võiks juba uuesti 2 nädalase sessiooni teha vabalt, käsi ja sõrmed liiguvad juba normaalselt ja selg ei kisu ka väga viltu enam.

Aga alustame algusest, siin paari esimese pildi peal on meie ärasaatmine, mis kestis tunde, kõigepealt toas´ja siis autode juures edasi, nagu saadetakse poegi sõjaväkke vms....kallistused, Jürxil olid peaaegu pisaradki silmis....demonstreerisime oma jõuvarusid ka farmi raske töö jaoks.....ei, väga kihvt oli, lõpuks saime minema ka isegi!

Siin on meie "hotell" väikeses Narroginis, Perthis ca 300 km kaugusel umbes, aga asula iseenesest oli selline armas, raamatukogus saime vabal päeval korra netis käia ja isegi ujula oli olemas, kus ka käisime ennast kosutamas vabal päeval.

Meie sviit Kadriga, kus vahepeal elas üks hiir ka, kes mu viimast teraleiba käis söömas.

Peale esimest tööpäeva vaatasime villide seisu üle, mul ei olnud midagi vaadata, sest ma panin alguses kohe teibi peale!

Lõunapaus: kiirelt kossid jalast, igaüks oma nänn kätte ja mugima, pärast silmad kinni...

Suht ülepäeviti tõi Jeff külma õlut ka tööpäeva lõpus, kui tublid olime olnud, siin üks päev jälle, kus me olime tublid- vaadake seda rõõmu siis mis siit pildilt kiirgab!

Aga tööpäeva alguse tõstsime tunni võrra varemaks ehk siis alustasime kell 6.00 ja hommikuti rõõmustas selline vaatepilt põllul, kui kuu polnud veel loojunud ja päike hakkas samal ajal vaikselt tõusma....väga kaunis igatahes....

Keegi pidi meil tuju üleval hoidma ja Markus sai sellega 100% hästi hakkama...vaba päeva hommikul ilmus ta meid kanaga äratama... pärast hakkasid nad seda sama kana rõdul taga ajama ja see hüppas paanikahoos rõdult alla....ja jäi ellu, kaagutas edasi tuimalt ja kõndis minema...

Siis järgmisena tuli Oll krõpsu pakkuma...ja ohh üllatust, paki servas
oli selline rääbakas hiirepoeg!

Aga üldiselt oli totaalne väsimus see, mis päevi iseloomustas....

Seemnekott, sellised koeratoidumoodi seemned olid, millest kasvavad 60 aasta pärast õlipuud (sandle wood) ja seda õli kasutatakse parfüümide valmistamisel.

Hästi külm oli üks hommik!

Pottiputki ehk toru, mille kätte võtmine peale igat pausi ja hommukiti ka oli vaimselt väga raske....

Jeeeah, baggi, millega me vahepeal ühe vao otsast teise saime sõita ja millega Jeff seemneid tõi...

Musklimutid.....

Oma kuudis....

Töökäed viimasel päeval olid juba suht ilmet võtmas, Kadril hakkasid liigaste kühmukohad taas paistma...

Ja traditsiooniline "pähklite" näitamine viimasel päeval...ehk Jeff oma tsikkidega!!

Kogu grupp- 13 töökat eestlast...

Töö kirjeldus siis, proovin lühidalt:

ülesanne iseenesest ei olnud midagi keerulist, istikute juurde kahele poole ca 30 cm kaugusele ja 10 cm sügavusele tuli maha panna 2 sandle woodi seemet, oluline oli kiirus, mitte niivõrd kvaliteet. Raskeks tegi asja lisaks raskele putkile ( see toru) 40 kraadine kuumus, vahepel täiesti võimatu maapind, mis oli vahel nagu betoon ehk siis vihmast ära uhutud savipinnas või siis vahel jälle kiviklibu.... ja oi siis neid liigutusi, näoilmeid ja roppusi...situatsioonikoomikat jätkus!

Tööpäevad algasid kell 6 ja ärkasime kell 4.15, õhtul 8 paiku magamajäämine ei olnud mingi probleem, sest see päev laibastas korralikult.

Iseesesest õpetas see aeg maksimaalselt nautima selliseid lihtsaid asju nagu mistahes külm jook, dušši all käimine, voodis enda kreemitamine, nii et jalad panime üles voodi serva peale...see oli meil igapäevane rituaal Kadriga, pooltund iseendale....

Sellised lood, siin oleks kirjutamist veel küllaga, sest nii palju jõudis seal põllu peal mõelda ja asjadele natuke teistmoodi vaatama pani see ka vist isegi...ühtekuuluvust ja kannatlikkust arendas...nii et jälle üks hea kogemus!

Okis, me jooksma!