Töö, töö, töö!

Hotelstaff i logo!

Nagu ma juba mainisin möödus esimene nädal Hotelstaffiga, mu agentuuri nimi on see, suht tihedalt. Esimesel nädalavahetusel olin juba tööl kohas, millest alati mööda jalutades mõtlesin, et tahaks ühel päeval siin töötada...ehk siis Crown Casino Entertainment Complex, mis on maailma suurima meelelahutusketi osa.

Nii pühandan sellele kohale siis kohe ühe lõigukese :) Crowni kompleks avati 1997 aastal sellisena nagu ta hetkel on ja see moodustab Austraalia suurima meelelahutuskeskuse, mille alla kuulub siis kasiino 350 laua ja 2500 mänguautomaadiga, kolm luksushotelli, kümned restoranid ja ööklubid, kobarkino, tuntumate brändide poed ja hulk söögikohti-lounge...alloleval pildil on aatrium Crownis ja terve kompleks on taoline. Majas töötab kokku ligi 8000 inimest, pluss minusugused ajutise lepinguga renditööjõud, nii et seal elu käib ööpäev läbi nagu mesilaspesas :)

Ühes nendest söögikohtadest The Pub at Crown töötasin ma oma esimesel nädalal, tegemist oligi nagu nimi ütleb baari-pubiga, mis päeva ajal pakkus eineid ja õhtul ainult jooke, õhtu tähendas aga kuskil kella 24.0o, kui köök suleti,mis oli isegi vara, sest osad kohad Crownis töötavad 24 tundi. Kõigepealt, et üldse ametikäikudest sisse saada ja tööle asuda, pidi täitma väikese testi Crowni ja selle turvareeglite kohta, iga kord peab pass kaasas olema ja isiklike asju töökohale kaasa ei võeta, need jäetakse garderoobi, luku taha. Igal osal, kohal on oma vormiriided ja need saab allkirja vastu ja nimekirjade alusel garderoobist. Esimesel korral tuli mulle mingi tädike vastu, näitas garderoobi ja pubi ette ja ütles, et no eks ma tagasi oskan ise minna... no pika seiklemise ja küsimise peale sain lõpuks sellest labürindist välja. Töökoht ja inimesed seal olid väga toredad, missest,et hotelstaffi inimesed hoiatasid, et crown on paras ussipesa, ma sattusin siis ilmselt jälle heasse kohta, normaalsete inimestega koos töötama...igatahes oli piisavalt tore ja ma sain vist hakkama, sest nad küsisid, kas ma ei tahaks neile sinna päriseks jääda :).... aga kui ütlesin, et olen siin ainult paar kuud veel jäi kaup katki, sest ametlik katseaeg Crownis on 1 aasta, millest esimene kolm kuud õpitakse maja tundma ( mina pidin oma käidud tee 15 min meele jätma :), hehee, seega kukkus see kihvt võimalus ära, aga no pole hullu! Need kaks päeva seal möödusid igatahes lennates ja praegu olen neil seal ka vahepeal külas käinud, tere ütlemas!

Järgmine suurem ja elamusterohke "objekt" oli Melbourne Cup 150 ehk siis siinse rahvuspüha, ratsavõistluse juubeliaasta koos suurte pidustustega, toimus see Flemingtoni hobuvõiduajamisareenil, sellise sõna tuletasin praegu! Nagu kohalikud teadsid rääkida jääb nendeks päevadeks Melbournis elu seisma ja nad ei valetanud, nii oligi. Teatud osa ühistransportki ei liikunud ja linna oli täis uhketes kleitides ja nende tuttide ja kübaratega naisi ja meestel kuulus ülikonna juurde igal erineval võistluspäeval erinev lill rinnas, mis oli minumeelest väga kihvt, eriti kuna ühel päeval oli selleks lilleks sinine rukkilill- igati tore neist niimoodi eestit austada.

Nii ja siin siis minu pärusmaa ehk Aatriumi restoran, mis pakkus kõigil neljal võistluspäeval pidulikku 4-käigulist lõunasööki, kohti oli restoranis ca 900 ja kõik päevad olid fully booked ehk siis täismaja! Nagu esimesel päeval sissejuhatuses managerid mainisid, on aatrium nendest retsoranidest flemingtonis kõige hullem, kiire-kiire, segane koht töötamiseks, nelja tunni jooksul pidi jõudma kõik see 900 nägu söödetud ja joodetud ja sealjuures veel naeratama ja nn kvaliteetteenindust pakkuma. Mulle alguses tundus kõige segasem joogitellimuste võtmine ja sealjuures erinevate arvete avamine ja meelespidamine, kes mis lauas mil viisil maksab, sest ega seal möllu sees enam kedagi ei huvitanud, millised sinu lauad on, sest kui mööda kõndisid, haarasid nad sabast kinni, et seda või seda veini või šampust on juurde vaja...aga üldiselt oli süsteem jah selline, et kogu kogu restoran oli sektoriteks jagatud ja igal sektoril oma juhendaja ja siis ettekandjad, paari peale saime neli lauda, ehk siis 2 lauda, 10 inimest lauas, kellele peab siis saabudes suurätikud sülle laotama, joogitellimuse võtma, veeklaase täitma pidavalt ja muidu olemas olema ja naeratama :D, vähemalt ei pidanud me esialgu toite ette tassima, selle jaoks oli eraldi grupp nn jooksjaid, kes ainult toitu ette vedasid. Aga no praktika oli see, et kui sa kogemata kööki sattusid, nõusid ära viies vms, siis nagu konveieri lindi peal, möödaminnes haarasid taldrikud kaasa ja lõpuks aitasidki nii vähemalt mõne ringi ette kanda. Kusjuures mulle see toidtassimine tegelikult täitsa meeldib, sest see on ülihea üldfüüsilise trenn, esiteks käed saavad kõige rohkem koormust, siis selg ja jalad samamoodi, sest harjutusse kuulub eelkõige tasakaalu hoidmine ja samas kiiresti kõndimine ja siis veel nende kübarate ja tuttide vahel manööverdamine, sest lauade vahele ju eriti ruumi ei olnud jäetud, et ikka ekstreemi oleks!! Nii see päevakene seal mööduski, nagu lipsti, esimene päev oli mul vähemalt hea paariline, saime päris hästi tippi päeva lõpus, aga no järgmised päevad olin mingi vanamutiga koos ja no sain kohe aru, et no ebaõnn, midagi ikka natuke kukkus, aga no üldiselt käis ta mulle ja kleintidele samamoodi rohkem närvidele, kui tast kasu oli :)

Kokkuvõttes oli ikkagi päris kihvt kogemus ja palgapäeval olid kõik need kitsaskohad unustatud:)....ja siin mu väike mälestus sellest üritusest, kaelakaart!