See on enne meie tähtsat intervjuud, mis kestis siis 15 minutit vist! Valetasime Maryl suud silmad täis ja korras!Pooleli jäin ilmselt kuskile Aprilli algusesse, peale munadepühi ja Tartsi sünnipäeva oli meil siis tähtis periood, nimelt tööintervjuud, mul 2 tk veel. Esimene oli Mount Bulleri telefoni intervjuu, mille ma ajavahet arvestamata peaaegu maha magasin muidugi, aga õnneks sain õigel ajal tagasi helistatud ja oma jutud niimoodi ära räägitud ja väga halvasti vist ei läinud, sest praegu olen juba ühe jalaga siin tööl peaaegu, 100% kindel pole midagi, aga no loodame parimat;)!
Teine intervjuu oli päev hiljem vist, seoses ettekandja tööpakkumisega Exmouthis, Perthist 1400 km põhja poole. Väga uskumatu ja naljakas oli see, et vajati just 4 töötajat ja kui peale intervjuud, mis oli selline lühike, kuidas läheb- vormis, ütles personalijuhist vufa moodi Mary, et no kuna saate alustada tüdrukud...meil kukkusid karbid lahti alguses muidugi...aga kui me kolm korda kõik järjest küsisime, et tegelikult ka või, siis ta naeris meie imestuse üle ja ütles ainult, et ohutut sõitu ja teid oodatakse esmaspäeval, 12.aprill tööle!!
Resort oli selline ilus apartmentide kompleks keset tühermaad, aga sinna ümber planeeeitakse nagu sellist eesti mõistes uuselamurajooni ja jahisadamat jne.
Siin on pildid peale esimest tööpäeva ja restoran iseenesest oli selline, ilus muidugi, sest me hoidsime seda korras ju kogu aeg ihu ja hingega:)
Muide siin on juba praak, sest tegelikult peaks lauad valgete linadega kautud olema, aga ilmselt on see juba peale õhtusööki ja linad ära korjatud!
No panime kiirelt asjad kokku ja minekut, pühapäeva õhtul olime seal ja esmaspäevast läksime juba "koolitusele". See pidi olema selline nädalane õppimis, kuulamis, pealtvaatamise periood, aga reaalsus oli see, et peale 15 minutilist selgitust, kuidas 4 tärni resordi restoranis asjad käivad, pandi meile tellimuste märkmikud pihku ja läks, esimesed lauad teenindada praktiliselt iseseisvalt. Väga hull õhtu oli igatahes ja ega need järgmisedki kergemad ei olnud, konkreetne pea ees tundmatusse vette efekt.
Esiteks ei teadnud menüüst mitte midagi, teenindamise järjekord ei jäänud üldse meelde: menüüd, klaasid veega, joogitellimused, veinid ja kokteilid, millest aimugi ei olnud ja siis kuulmise peale panid midagi kirja, pärast menüüst enam-vähem sai kokku viidud, söögitellimus ja enne eelrooga üleliigsete lauanõude ära korjamine....huuhh, see oli selline puder ja sebimine seal, et pea käis sõna otseses mõttes ringi pidevalt:)
Aga igatahes me Triinuga pidasime kuu aega vastu, Kadri ja Jaana sõitsid nädalake varem Perthi tagasi. Nimelt ei saanud me tunde pooltki nii nagu alguses lubatud ja üür ja elu iseenesest olid väga kallid Exmouthis. Koht ise oli selline väga vaikne,turvaline, sest keegi majade ega autode uksi kunagi ei lukustanud, kord nädalas reedeti oli ainsas pubis pidu:) kus me siis ka kaks korda kohal olime loomulikult. Ilus ja päikseline, vahepeal muidigi liigagi kuum ilm ja muidugi Ningaloo reef iseenesest tegid selle koha väga mõnusaks minu jaoks ja sellepärast suurel määral kujunes edasiliikumise otsus minu jaoks väga raskeks.
Kuna auto jäi Kadri hoolde, panime me kohalikku toidupoodi kuulutuse, et 2 tüdrukut otsivad küüti Broomi poole, millalgi mai alguses...tund aega päras kuulutuse panemist helistas mulle üks prantslane, kelle aktsendiga inglise keelest oli suht võimatu aru saada, aga saime kokku mõne aja pärast ja mõtlesime Triinuga, et hakkame ikkagi temaga Broome poole liikuma, sest tundus selline tossike küll, aga vähemalt mõistliku jutuga tüüp ja hea oli, et teine uus reisikaaslane oli prantsuse tüdruk, loomulikult meeldis meile eelkõige mõte, et ta läheb läbi Karijini rahvuspargi, mis tundus piltide pealt väga ahvatlev koht:)!!
No comments:
Post a Comment