Saturday, September 18, 2010

Tööst Centralis...

Kõigepealt siis mu ametinimetus Buller Ski Lifts rental and retail assistant! Ehk siis reaalselt kõige- tegija...alustades registratuuri lauas info sisestamisest.... saabaste proovimine, suusaklambbrite sättimine, suuskade vahatamine, riiete sorteerimine ja masinasse panemine ja vahepeal poe osas klientide nõustamine...pärast sulgemist koristamine ja tolmuimejaga jalutamine...see kõik kuulus töökohustuste hulka. Nädalas oli viis tööpäeva ja kaks vaba, töötunde nädalas tuli kuskil 30-40 ringis ja hiljem, kui ma Cattlemani restosse nõusid pesema läksin, siis rekord oli vist 57 tundi...sellised päevad, et hommikul seitsmest poodi ja siis jooksed seal päev otsa ringi kuueni... ja siis otse Cattlemani nõusid pesema 6 kuni 11-12 vahest...ja siis koju jalutades oli küll väike väsimus peal vahepeal...aga igav ei olnud vähemalt :)!
Kõige rohkem meeldis mulle bootfittingus olla: sai inimestega kõige parema kontakti ja muidugi jülle päevast päeva pidin seletama, kus see eesti on ja palju ma siin ringi reisinud olen jne jne...ei tegelikult kohtas ikka päris toredaid inimesi ka ja mingi tädiga ma tegelesin ja lobisesin mingi rekord 45 minutit vist...




See pilt oli juba hooaja lõpupoole tehtud, kui me "kõvasti" parandasime klambreid omastarust, tegelt lihtsalt tegime nägu, et midagi teeme ja ajasime juttu rohkem kui midagi muud!



Üks pealelõuna möödus Loiciga laudu vahatades, see oli mu lemmiktöö, vähemalt sai sellest "kuidas läheb" ja naeratamisest puhata!






Pildid on muidugi siis tehtud, kui juba rahulikuks jäi, aga vahepeal oli ikka selline möll seal, et liikuda eriti ei andnud! ..ja no enamus olid suht kuu pealt kukkunud ka, kust midagi saab või kuidas suusasaabastega kõndida oli nagu suht võimatu missioon neile!

No ja muidugi põhiline elamus iga päev oli Extragreeni grupid ehk siis bussitäis aasialasi, kes esimest korda lund nägid, suusa või lauasaabastest rääkimata ja kui siis lõpuks suutsid neile üldse midagi jalga panna, siis need krimassid, mis sealt tulid olid ägedad, nagu me oleks nad piinapinki pannud...muidugi tõstsid neil jalad saapa sisse, tõmbad sokid üles enne ja lõpuks veel püksisääred ilusti saapa peale, sest ise nad ei teadnud mismoodi seda teha ja seletamisest polnud mingit abi, sest aru nad enamasti midagi ei saanud, ainult noogutasid ja naeratasid ükskõik, mis sa siis ei rääkinud!





Tegelikult oli tore töö ja mõnus elamus, hea keelepraktika ka muidugi, sest vahepeal juba leidsin ennast ingliskeeles mõtlemast :) aga no vahepeal jooksis juhe kokku ka ja selline tunne oli, et ei taha enam...tahan eesti keeles oma sõpradega rääkida kõigest ja emotsioone väljendada...töö juures vandusin ja ropendasin muidugi julgelt kõva häälega vahepeal, kohe kerem!

Tänaseks on see töö ja ae juba täitsa ajalugu, aga suhtlus sealsete toredate kolleegidega ikka jätkub ja mõne järele on täitsa igatsuski...

Thursday, September 9, 2010

Mt Buller - on the top od the world:D

Ai jah, ma peaks vist alustama sellest, kuidas ma siia tööle sain, sest see oli paras komöödia...nimelt, siis kui me Perthis seal "kõvasti" tööd otsisime, leidsin netist mingi kuulutuse, et suusakeskusesse nimega Mt Buller vajatakse töötajaid talvehooajaks juuni-september! No okei, ma siis pulli pärast valmistasin sellise CV ja motkirjakese valmis ja luuletasin seal nii palju kui vähegi andis ja pildi lisasin, kuna arvutis ühtegi normaalset ametlikku pilti ei olnud panin viimaselt tripilt Lancelinist liivalaua pildi- no täitsa loll ikka:), aga no mõtlesin, et savi nalja peab ka neil kandidaatide läbivaatajatel saama ju:)! ...ja läks siis mõned nädalad mööda ja mailboxis kiri Bullerist, et olen esimesest etapist läbi saanud, ootavad mind vestlusele- intervjuule..hahaaa...no okei, mõtlesin, et ju siis mingi suht 1000 matsi said sealt läbi, aga no võib ju proovida seda intervjuud ka, et pärast ei kahetseks, et vähemalt proovisin,m sest ega ma sel hetkel reaalselt ei lootnud sinna tööle saada....CV järgi olin muidugi kogenud- entusiastlik- vana suusahunt- töötanud Soomes ja Slovakkias ja no mida kõike veel :) ...aga mailisime selle Eduoardiga mingi miljoneid kordi ja proovisime intervjuud kokku leppida, sest ma alguses lubasin kohale lennata Melbsi või Adelaide`i aga no siis avastasin, et liiga kalliks läheb ja et teeme ikka telefoni teel! Lõpuks leppisimegi kokku: 7.aprill ja kell 3...panin telefon ilusti laadima koju ja läksin ise poodi, õhtusöögiks materjale ostma nagu ikka Perhtis asi käis....tagasi tulles vaatasin telefoni igaks juhuks, kuigi 3 tundi oli aega kõneni...oijahhh....6 vastamata kõne tavanumbrilt oli ees!!!! APPIIII!!! Asi oli lihtsalt selles, et ma unustasin ajavahega arvestada, mis oligi kolm tundi....Helistasin siis kiirelt tagasi, aga seda Ed i enam kontoris ei olnud sel hetkel, no okei, nad lubasid talle teate jätta, aga nii kui toru ära panin ja ennast vandusin seal, mõne minuti pärast juba helises telefon ja Eduoard...rääkisime siis nats maast ja ilmast ja mida millega mul seal arvestada tuleks ja palgast ja elamistingimustest ja lõpuks siis ütles, et paari nädala jooksul annab vastuse kas ma olen lõppkoolitusele oodatud, aga et ilmselt võin positiivse vastusega juba arvestada, no okei, see läks nüüd küll hästi, aga ega ma ikka tegelt ei julgenud väga 100% loota selle peale, tuli lihtsalt ootele jääda. Aga no see sama nädal juba avastas Jaana veel ühe superkuulutuse, saatsime kohe CV ja juba reedel oli intervjuu ja no see oli müstika, kõik 4 saime hoobilt tööle Novoteli! ja juba seal olles siis saabuski mulle meil, et ma olen ka Bullerisse lõppkoolityusele oodatud... no ja kõigest eelnevast olen ma juba lobisenud....nii et siis 26. juuni sõitsingi Mansfieldi ja sinna tuli Doud ( Eduoard) mulle vastu....vihma sadas ja suht nõme porine ilm oli!

...ehk siis " Be on the top of the world "on selle mäekeskuse reklaam lause- väga naeruväärne, kui nüüd aus olla, aga eks nad ise on siin kõigega väga rahul ja kuna austraalias lund leida väga palju ei ole, siis ilmselt on see tõesti üks eriline koht, aga kindlasti mitte maailma tipp nagu lause ütleb:D!

Siin on mu esimene jalutuskäik, kui reede õhtul saabusin, siis ei olnud lumest siin haisugi, sadas vihma ja oli selline tuuline eestimaa ilm, hommukul kui silmaluugikesed lahti tegin oli pilt aga järgmine:

...juba siis sain aru, et see ongi Bulleri eripära, kõik on imelik ja kaootiline...nii ilm inimesed, tööülesanded ja reeglid ja asjad...nagu hiljem selgus...aga siis kõigest järk-järgult, laen selle osa ülesse nüüd enne, kui see nett siin streikima peaks hakkama!