Tööst Centralis...

Kõigepealt siis mu ametinimetus Buller Ski Lifts rental and retail assistant! Ehk siis reaalselt kõige- tegija...alustades registratuuri lauas info sisestamisest.... saabaste proovimine, suusaklambbrite sättimine, suuskade vahatamine, riiete sorteerimine ja masinasse panemine ja vahepeal poe osas klientide nõustamine...pärast sulgemist koristamine ja tolmuimejaga jalutamine...see kõik kuulus töökohustuste hulka. Nädalas oli viis tööpäeva ja kaks vaba, töötunde nädalas tuli kuskil 30-40 ringis ja hiljem, kui ma Cattlemani restosse nõusid pesema läksin, siis rekord oli vist 57 tundi...sellised päevad, et hommikul seitsmest poodi ja siis jooksed seal päev otsa ringi kuueni... ja siis otse Cattlemani nõusid pesema 6 kuni 11-12 vahest...ja siis koju jalutades oli küll väike väsimus peal vahepeal...aga igav ei olnud vähemalt :)!
Kõige rohkem meeldis mulle bootfittingus olla: sai inimestega kõige parema kontakti ja muidugi jülle päevast päeva pidin seletama, kus see eesti on ja palju ma siin ringi reisinud olen jne jne...ei tegelikult kohtas ikka päris toredaid inimesi ka ja mingi tädiga ma tegelesin ja lobisesin mingi rekord 45 minutit vist...




See pilt oli juba hooaja lõpupoole tehtud, kui me "kõvasti" parandasime klambreid omastarust, tegelt lihtsalt tegime nägu, et midagi teeme ja ajasime juttu rohkem kui midagi muud!



Üks pealelõuna möödus Loiciga laudu vahatades, see oli mu lemmiktöö, vähemalt sai sellest "kuidas läheb" ja naeratamisest puhata!

Pildid on muidugi siis tehtud, kui juba rahulikuks jäi, aga vahepeal oli ikka selline möll seal, et liikuda eriti ei andnud! ..ja no enamus olid suht kuu pealt kukkunud ka, kust midagi saab või kuidas suusasaabastega kõndida oli nagu suht võimatu missioon neile!

No ja muidugi põhiline elamus iga päev oli Extragreeni grupid ehk siis bussitäis aasialasi, kes esimest korda lund nägid, suusa või lauasaabastest rääkimata ja kui siis lõpuks suutsid neile üldse midagi jalga panna, siis need krimassid, mis sealt tulid olid ägedad, nagu me oleks nad piinapinki pannud...muidugi tõstsid neil jalad saapa sisse, tõmbad sokid üles enne ja lõpuks veel püksisääred ilusti saapa peale, sest ise nad ei teadnud mismoodi seda teha ja seletamisest polnud mingit abi, sest aru nad enamasti midagi ei saanud, ainult noogutasid ja naeratasid ükskõik, mis sa siis ei rääkinud!

Tegelikult oli tore töö ja mõnus elamus, hea keelepraktika ka muidugi, sest vahepeal juba leidsin ennast ingliskeeles mõtlemast :) aga no vahepeal jooksis juhe kokku ka ja selline tunne oli, et ei taha enam...tahan eesti keeles oma sõpradega rääkida kõigest ja emotsioone väljendada...töö juures vandusin ja ropendasin muidugi julgelt kõva häälega vahepeal, kohe kerem!

Tänaseks on see töö ja ae juba täitsa ajalugu, aga suhtlus sealsete toredate kolleegidega ikka jätkub ja mõne järele on täitsa igatsuski...