Et millalgi siis jälle järje peale jõuda võtan kiirelt Bulleri aja siin kokku selle pildimaratoniga:) enne kui Keiu käest jälle pahandada saan, et blogi ei tea mis ajast tegemata ja Mimmil on ka hea meel kindlasti uusi pilte vaadata, kui Kaubamaja värviprinter töötab ikka veel :)!
Siin on ilusti mu mõlemad töökahad pildi peal, seal trepi all oligi meie suusarendi pood ja trepist üles vasakul Cattlemani restoran, kus nõusid käisin pesemas ja mis mu peamiseks toitjaks sai sõna otseses mõttes, sest kokad seal hoidsid mind ja panid iga kord head ja paremat karpidega kaasa, nii et ma vahest mitu nädalat poes ei käinud, sest alati oli külmkapis midagi alles ja stirlingis alati kõik uudistasid, et midagi huvitavat ma jälle söön:) lambakintsud, ribid, grillkala, scallopsid peekoniga, soe kõrvitsasalat fetaga, kana rigotta täisisega,sushi jne oli mu tavaline menüü pluss iga kord peale tööd mõned joogid :)! Kõlab hästi, aga no mingi aja pärat muidugi tundsin, kuidas teksad järjest kitsamaks jäid, hihii-austraalia toit ikkagi!
Siin on lihtsalt üks ilusa ilmaga hommik, kui tööle jalutasin ja fotokas kaasas oli!
Stirling house ehk siis minu kodu kolmeks kuuks, mis oli küla keskusest 10 min jalutuskäigu kaugusel ja minu korrusel olid kõik meie rendipoe inimesed, teisel korrusel mu Cattlemani kolleegid köögist ja kolmandale sattusin ka suht tihti, sest üks sõber suusainstruktor elas seal:)!
Minu tuba, kus oli veel kaks prantsuse tüdrukut ja 1 kohalik aussie tsikk, saime normaalselt läbi ja jagasime oma asju..peale selle muidugi,et prantslastele meeldis hullult kütta seda tuba kogu aeg ja me Allyga keerasime siis igal esimesel võimalusel selle radika kinni muidugi, lõpuks läkski see vist hulluks sellest kruttimisest ja kui prantslased minema läksid, oli meil aken 24 h lahti ja selline Raigo toa efekt pidevalt! Ahaa ja viimased nädal aega seisid suusad mul ka voodi juures, sest need olid nii kallid mulle, nimelt siis oli meil murdmasuusa rendis valikus Visu suusad, päris äge ja uhke tunne oli seda kirja lugeda suuskade pealt!
Viimasel õhtul tegid Cattlemani kokad mulle hüvastijätu õhtusöögi teisel korrusel, menüüs oli selline nagu täidetud liharull pistaatsipählki ja mee täidisega, juurviljade ja cous cous -iga, väike vein ja ma tegin kräsupea jälle kiirelt!
Micheal see prillidega kokk siiamaani ootan mind külla Portland ja Damien, tagumine, peakokk, tänu temale töötan siin Melbsis praegu väga kihvtides kohtades ja saan vist parima töökogemuse üldse :)! Aitäh neile!
Teisipäeva õhtuti olid Abomi baaris alati noolemängu õhtud ja kui ma just tööl ei olnud, olin seal alati kohal, sest mulle meeldis see koht iseenesest ja vahel mängis Warren seal kitarri ja laulis ja üldse selline mõnus oli seal alati!
See oli mu lemmikkoht kamina kõrval, põdra ja rebase juures! Ja see oli meie parim seltskond: Beri ,Sarah ja Warren!
...ja seal jäigi mulle see väike sveitslasest suusainstruktor silma...St Moriz on ta kodulinn ja kui ma selle pilte nägin siis ma sain aru, miks ta Bulleri nõlvadest väga vaimustuse ei olnud:)
St Moriz ... sinna ma veel lähen kindlasti ühel heal päeval!
Järgmine suurem üritus oli terve Buller Sportsi staff party ehk siis töötajate pidu, mis toimus meil töö juures, poes ja söögid, suitupõrsas ja muud snäkid ja joogid, pool ja õlled olid tasuta tarbimiseks kõigile! Jagunesime võistkondadeks ja allpool näha meie tiim, kes muidugi esimeseks tuli:)! Ja võitsime šotid Slovakkia viina, Romani toodud ilmselt, Roman oli terve Buller Sportsi poodide manager, seesama vuntsidega, kes meid siin kallistab!
We are the champions!
Kazile meeldis kogu aeg selliseid nägusid teha pildi tegemise ajal, mu kallis Jaapani sõber!
Prantsuse tüdruk Celine, kellega see õhtu igast lollusi tegime ja nalja sai ka veits!
See oli umbes augusti keskpaik vist kui siis paari päevaga sadas maha mingi meetrine kiht lund, nii et see madal Koorora hotell ja pubi peaaegu lume alla ära kadusid! Siin nad siis üritavad oma kilplasti tehnikaga katust puhtaks saada!
..ja autod olid ka niimoodi kergelt lumised!
..ja autod olid ka niimoodi kergelt lumised!
Jooksmas üritasin ikka ka käia korra nädalas vähemalt, ah jaa esmaspäevaõhtuti oli jalgpall ja saalis, aga ma eelistasin ikkagi õues jooksmist, eriti kui ilm oli selline ilus ja taevas selge ja õhk karge!
Üritasin fotokunsti teha siin :)
...ja jalutamas-tuiamas käisin ka üksi niimoodi päris tihti, käsi väsis juba vahepeal enda pildistamisest ära küll, aga ei olnud hullu, puhkasin ja tegin ikka edasi:)
OHooo ja siin on meie kevadine murdmasuusaretk ühe tsiilist pärit instruktoriga käisin, kes esimest korda murdmaa suuski proovis ja eriti alguses nende peal püsti ei püsinud, ma siis proovisin teda õpetada, sest kui ma näitasin, kust Visu suusad, mis me valisime rendist, pärit on, siis ta uskus, et ma olen asjatundja:)!
Oi see rajalõik jääb vist mulle euks ajaks meelde...nimelt oli see laskumise lõpp ja seal olid ühed suured kivid mõlemal pool rada, nagu pudelikaela efekt- nõks, paar meetrit enne seda pildi tegemise kohta. Esimene päev ei olnud midagi, sest tulime tasakesi sahas sealt alla ja lumi oli ka sula, selline pehme ja sai ilusti manööverdada, sest tegelikult laskumine iseenesest oli päris korralik Tehvandi! Aga no järgmine päev, kui ma üksinda läksin, siis laskumise alguses mõtlesin, et mis ma siin ikka hakkan sahatama...ja no kui juba minema hakkasin sain aru, et tingimused olid hoopis teised, rada täiesti jääs ja hoog juba paari sekundiga nii suur, et midagi teha ai andnud, pikali ka enam visata ei saanud, sest riietest oleks ribad järgi olnud ja lihtsalt proovisin siis püsti püsida ja mõtlesin ainult hirmuga nende kivide peale seal laskumise lõpus....jõudsin juba mõelda, kuidas see Medicopter mulle järele tuleb ja mul kindlustust ei ole ja Brisbane sõit jääb ära jne, pluss veel see, et lihtsalt ei tahaks selle hooga vastu neid kive kukkuda....ühesõnaga elu jooksis silme eest läbi ja pärast kui oma värisevate jalgadega lõpuks neist kividest möödas olin ja seisma jäin- oli ainuke mõte, et no tõesti jumal hoiab lolle vist- oli ju hullult vaja ronida selle jäise raja peale üldse! Lõpp hea, kõik hea!
Siin on üks järjekordne suusapäev ja see oli seal hästi tavaline pilt, et kõik paksu härmatise kihi all oli, see tekkis väga kergesti, sest puud ja majad olid muidu koguaeg suht soojad ja juba paari külmakraadiga oli selline härmatis, üldiselt oligi kõige külmem ca 7 kraadi ringis ehk siis nende jaoks kohutavalt külm, ei olnud mõtet õue minnagi, ära võis külmuda, naljatilgad :)!
Suusatamas käisin ma nende lollide rendiriietega ja Jon alati mõnitas, et ma olen nagu kõik need aasia kakerdajad selles vormis, kõik hoiavad eemale:)! Mul oli täitsa savi, vähemalt oli soe, prille ja kindaid ma ka ometi ostma ei hakanud, need ma "laenasin" kaotatud- leitud asjade kapist!
Siin toimub Jaapani pannkookide meisterdamine, mis iseenesest olid tavalise pannkoogitaignaga, aga veel läks panni peale peekonit ja tavaline riivitud värske kapsas ja siis valad taigna peale ja küpsetad ja me sõime neid majoneesi, BBQ kastmega....mmm täitsa head olid!
Üks õhtu tutvustasin ma tüdrukutele Hot shotte ja kõigile meeldisid need muidugi väga, kolme peale läks 0,5 Galliano nagu nuusates!
Siin me olime Beri sünnipäeva tähistamas!
Jaah, kui nüüd kokku võtta, siis väga huvitav aeg oli see tegelikult: õpetlik, kiire, kallis, mõned head tuttavad juures, suhtlus ja kooselu tohutult erinevate inimestega ehk kogemus, kogemus, kogemus!
Üritasin fotokunsti teha siin :)
...ja jalutamas-tuiamas käisin ka üksi niimoodi päris tihti, käsi väsis juba vahepeal enda pildistamisest ära küll, aga ei olnud hullu, puhkasin ja tegin ikka edasi:)
OHooo ja siin on meie kevadine murdmasuusaretk ühe tsiilist pärit instruktoriga käisin, kes esimest korda murdmaa suuski proovis ja eriti alguses nende peal püsti ei püsinud, ma siis proovisin teda õpetada, sest kui ma näitasin, kust Visu suusad, mis me valisime rendist, pärit on, siis ta uskus, et ma olen asjatundja:)!
Oi see rajalõik jääb vist mulle euks ajaks meelde...nimelt oli see laskumise lõpp ja seal olid ühed suured kivid mõlemal pool rada, nagu pudelikaela efekt- nõks, paar meetrit enne seda pildi tegemise kohta. Esimene päev ei olnud midagi, sest tulime tasakesi sahas sealt alla ja lumi oli ka sula, selline pehme ja sai ilusti manööverdada, sest tegelikult laskumine iseenesest oli päris korralik Tehvandi! Aga no järgmine päev, kui ma üksinda läksin, siis laskumise alguses mõtlesin, et mis ma siin ikka hakkan sahatama...ja no kui juba minema hakkasin sain aru, et tingimused olid hoopis teised, rada täiesti jääs ja hoog juba paari sekundiga nii suur, et midagi teha ai andnud, pikali ka enam visata ei saanud, sest riietest oleks ribad järgi olnud ja lihtsalt proovisin siis püsti püsida ja mõtlesin ainult hirmuga nende kivide peale seal laskumise lõpus....jõudsin juba mõelda, kuidas see Medicopter mulle järele tuleb ja mul kindlustust ei ole ja Brisbane sõit jääb ära jne, pluss veel see, et lihtsalt ei tahaks selle hooga vastu neid kive kukkuda....ühesõnaga elu jooksis silme eest läbi ja pärast kui oma värisevate jalgadega lõpuks neist kividest möödas olin ja seisma jäin- oli ainuke mõte, et no tõesti jumal hoiab lolle vist- oli ju hullult vaja ronida selle jäise raja peale üldse! Lõpp hea, kõik hea!
Siin on üks järjekordne suusapäev ja see oli seal hästi tavaline pilt, et kõik paksu härmatise kihi all oli, see tekkis väga kergesti, sest puud ja majad olid muidu koguaeg suht soojad ja juba paari külmakraadiga oli selline härmatis, üldiselt oligi kõige külmem ca 7 kraadi ringis ehk siis nende jaoks kohutavalt külm, ei olnud mõtet õue minnagi, ära võis külmuda, naljatilgad :)!
Suusatamas käisin ma nende lollide rendiriietega ja Jon alati mõnitas, et ma olen nagu kõik need aasia kakerdajad selles vormis, kõik hoiavad eemale:)! Mul oli täitsa savi, vähemalt oli soe, prille ja kindaid ma ka ometi ostma ei hakanud, need ma "laenasin" kaotatud- leitud asjade kapist!
Siin toimub Jaapani pannkookide meisterdamine, mis iseenesest olid tavalise pannkoogitaignaga, aga veel läks panni peale peekonit ja tavaline riivitud värske kapsas ja siis valad taigna peale ja küpsetad ja me sõime neid majoneesi, BBQ kastmega....mmm täitsa head olid!
Üks õhtu tutvustasin ma tüdrukutele Hot shotte ja kõigile meeldisid need muidugi väga, kolme peale läks 0,5 Galliano nagu nuusates!Siin me olime Beri sünnipäeva tähistamas!
Jaah, kui nüüd kokku võtta, siis väga huvitav aeg oli see tegelikult: õpetlik, kiire, kallis, mõned head tuttavad juures, suhtlus ja kooselu tohutult erinevate inimestega ehk kogemus, kogemus, kogemus!
No comments:
Post a Comment